Uudised ja teated

« Tagasi

Head naiskodukaitsjad, kodutütred, noorkotkad, kaitseliitlased. Head Valgamaa omavalitsuste esindajad, Valgamaa rahvas ja külalised

On aasta valgem ja ilusaim aeg. On aeg korraks seista ja vaadata tagasi ajalukku. Meenutada Eesti teed iseseisvusele ja neid, kes on sellel teel langenud.

 

Eesti ajalugu on mitmekesine. Oleme pidanud üle elama pärisorjuse, teoorjuse. Oleme pidanud üle elama erinevate riikide režiimide sunni, aga nii nagu ütleb tuntud laulusalm – ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja – nii on see vimm kordi prahvatanud Eesti ajaloos. Mees ning naine on haaranud relva, et enda eest seista. Tihti on need võitlused lõppenud kaotusega.

 

Vabadussõjas koos liitlaste abiga suutis see vimm ja Eesti rahva tahe ning püüd iseseisvusele viia meid võiduni. 23. juunil 1919 Landesveeri sõjas, Cesises Võnnu all oli see sama vimm, nende samade Balti parunite esindajate vastu, mis varahommikul sundis neid taganema ja tee Vabadussõja võiduni oli avatud.

 

Eesti edulugu kahjuks katkes 1940 aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa sobingu tõttu. See okupatsioon ei alanud mitte vastupanuta. 21. juunil Tallinnas, kui punased riigipöörajad läksid üle võtma sidepataljoni, kohtasid nad seal noorte ajateenijate relvastatud vastupanu. Sidepataljoni väravas seisis noor Valga poiss Johannes, kes teatas, et siit edasi te ei lähe sammugi. Puhkenud tulevahetuses Johannes Mandre langes. Kaks päeva tagasi oli meil koos võimalik avada tema mälestuskivi siin samas Tartu tänava kalmistul.

 

Johannes Mandre oli üks väheseid Eesti mehi, kes teises vabadussõjas langes Eesti kaitsejõudude mundrit kandes. Ülejäänud sõja pidid meie mehed võitlema päris mitmete teiste riikide mundrites ja nii viiskümmend aastat, enne kui Eesti mees sai taas selga panna Eesti kaitseväe vormi.

 

Tänaseks oleme üles ehitanud eeskujuliku kaitsevõimega ja tubli ning tugeva riigi. Meil on liitlasi. Iga päev on Eestimaa pinnal liitlasi ja liitlassõdureid, et vajadusel kaitsta Eestit võõrvõimu eest. Eesti sõdur annab oma panuse rahumissioonidel nii siin, kui kaugemal maades. Me elame ühtses Euroopa Liidu ja NATO peres.

 

Mul oli hiljuti võimalik osaleda kõrgemate riigikaitsekursustel ja seal esitati Eesti kaitseväe ja kaitseliidu juhtidele mitu korda üks ja sama küsimus: „Kui kaua peame vastu välisagressiooni korral?" Vastus oli lihtne ja täpne: „Lõpuni!".

 

Vajadusel tuleb meil vastu pidada lõpuni. Kindral Aleksander Tõnisson ütles esimese võidupüha päeva tähistamise kõnes, et peame meenutama toimunud võitlusi selleks, et võrsuv põlvkond saaks sangarlikult kasvada. Ja siin me meenutamegi nii Võnnu lahingu tähtpäeva, meenutame Paju lahingu tähtpäeva ning meenutame olulisi tähtpäevi Eesti Vabariigi ajaloos.

 

Täna langetame pea kõigi nende nimel, kes erinevatel aegadel on Eesti eest langenud. Aga täna on ka pidupäev. Varsti saabub jaaniöö ja selleks, et öö saaks veelgi valgemaks jõuab siia õige pea Eesti Vabariigi Presidendi süüdatud võidutuli. Mul on au see tuli anda edasi meie kohaliku omavalitsuste esindajatele ja süüdata tuli siin, Vabadusausamba juures urnis. Seda selleks, et see tuli leviks üle Valgamaa ja et sellest süüdataks võidulõkked üle kogu maa.

 

Ma palun teilt, et hetkel kui te süütate jaanituld, siis mõelge korraks tagasi minevikku. Meenutage neid, kes langesid Eesti eest ja tähistage ka pidupäeva nii nagu Eesti rahvale kohane.

 

Head võidupüha! Ilusat jaanipäeva! Elagu Eesti!

 

Margus Lepik

Valga maavanem